Mitme näoga soja

Soja on tunnustatud toiduaine paljudes rahvusköökides ja osa tervislikult toituvate inimeste igapäevamenüüst. Sojapiim on heaks valgu- ja rasvaallikaks taimetoitlastele ning alternatiiviks neile, kes ei talu lehmapiima. Kuid kas imeubadel on ka teine külg? Soja on iidne kultuurtaim, mis pärineb Kirde Hiinast Mandžuuriast, kust ta levis edasi Jaapanisse, Lõuna-Hiinasse, Koreasse, Indiasse ja Venemaa Kaug-Ida piirkondadesse. Euroopasse ning Põhja-Ameerikasse jõudis sojauba 18. sajandil. Sõna "soja" pärineb hiinakeelsest terminist "šu" mis tähendab "suurt uba". Seda sõna kasutati hiina keeles juba 11. sajandil enne meie aega. Sojat mainiti esimest korda kirjalikes allikates Hiina imperaatori Chen Nungi (2800 e.m.a) poolt, keda tuntakse ka tee leiutaja ja Hiina põllumajanduse isana. Soja kasulikud omadused Sojaubades leiduv õli on kõrge bioloogilise aktiivsusega ja inimene omastab sellest kuni 98%. Õlis leidub rohkesti letsitiini, mida me tunneme ka lisaainena E322. Seda E-ainet toodetaksegi nii meditsiiniliste preparaatide kui ka toiduainetetööstuse jaoks (emulgaator) põhiliselt sojast. Letsitiini vaegus toidus võib põhjustada rasvumise kiirenemist ja kolesterooli taseme tõusu, aga ka mälu ja ajutöö probleeme. Tartu ülikooli biokeemia instituudi emeriitdotsent Tiiu Vihalemma sõnul langetab sojavalk koos letsitiiniga teatud määral vere kolesterooli taset ning soja kiudained seovad sapphappeid sooles, mis viib selleni, et uute sapphapete sünteesiks peab maks kulutama kolesterooli (sapphappeid, aga ka kortikosteroide ja suguhormoone sünteesib inimorganism lähtuvalt kolesteroolist). „See tähendab, et verest korjatakse liigset kolesterooli tagasi maksa – see on loomulik kolesterooli taseme langetamise tee,“ ütles Vihalemm. Kuivatatud sojaubade valgusisaldus võib tõusta kuni 45%-ni ning sojavalgu aminohappeline koostis on suhteliselt lähedane loomsetele valkudele. Sojavalk on kergesti seeditav ja sisaldab aminohappeid, mis aitavad suurendada jõudu ja annavad ka dieedi ajal rohkelt lihasenergiat. Tänu suurele valgukogusele ja rohkele õlile leidub sojas suhteliselt vähe süsivesikuid, mis teeb soja asendamatuks toiduaineks diabeetikule ja tänuväärseks ka kaalujälgijale ning tsöliaakia puhul. Sojas on arvestatav kogus vitamiine B6 ja K ning rauda, magneesiumi, fosforit ja tsinki. Sojakaupmeeste sõnul aitavad sojaproduktid ennetada eesnäärme- ja rinnavähki, vähendada südamehaiguste riski, hõlbustavad kaltsiumi sidumist luudesse ja tasakaalustavad naiste menstruaaltsüklit. Sojakriitikud süüdistavad imeube aga kõikvõimalikes pattudes.

Vastuoluline soja

Sojaoad sisaldavad isoflavoone, mis on inimesele fütoöstrogeeni allikaks; viimane on aga oma toimelt sarnane naissuguhormooni östrogeeniga. Kuigi veebikommentaariumides väidetakse surmkindlalt, et soja viib naiste hormonaalse tasakaalu paigast ja põhjustab rinnavähki, ei ole teadlased selles sugugi veendunud. Sojatooteid normaalkogustes tarbides ei tohiks fütoöstrogeen uuringute kohaselt inimestes füsioloogilisi reaktsioone esile kutsuda. Fütoöstrogeeni kõrge sisalduse tõttu on mitmed uuringud püstitanud hüpoteesi, et sojaubade söömine võib mõjutada meeste testosteroonitaset. Eelmisel aastal tehtud koondanalüüs 15 platseebo-kontrolliga uuringu kohta näitas aga, et sojatoidud ei mõjuta meeste testosteroonikontsentratsiooni; teine uuring kummutas aga müüdi soja kahjulikust mõjust seemnerakkudele. Kõige rohkem pelgavad inimesed aga geenmuundatud ehk GMO-soja ning selle mõju tervisele ja keskkonnale. Kui veel 1997. aastal moodustas geenmuundatud soja alla 10% maailma suurima sojatootja Ameerika Ühendriikide kogutoodangust, siis eelmisel aastal oli see näitaja koguni 93%.

Euroopas on GMO-soja märgistatud

Toomas Eelrand Eesti Sojaliidust ütles, et Eestis müüdavad sojaoad on Rootsi firma Risenta pakendatud ja peamiselt tuleb nende tooraine Kanadast, mis on tuntud oma GMO-vastasusega. Maheube müüvad ökopoed ja need on imporditud põhiliselt Saksamaalt. Eelranna sõnul kehtivad Euroopa liidus reeglid, kus geenmuundatud soja ei tohi inimtoiduks kasutada või siis peab olema pakendil vastav märge. „Me kasutamegi Risenta sojaube, kuna tegu usaldusväärse firmaga. Maailmas leidub igasuguseid firmasid ja seetõttu on oluline usaldusväärne parner, et eestlase toidulauale ei satuks GMO-soja,“ ütles Eelrand. Eelranna sõnul kasvatatakse soja ka Eestis. Lisaks kümnekonnale peamiselt oma tarbeks soja kasvatavale talunikule külvas Jõgeva Sordiaretusinstituut eelmisel kevadel 0,3-le hektarile katseks maha “HTT Saaremaa” sordi seemet. „Järgmiseks aastaks plaanib Jõgeva Sordiaretusinstituut juba suuremat katsepinda ja kahtlemata saavad Eesti inimesed kodumaist sojauba osta, kui selle seeme ametlikult registreeritud saab. Loodame ühiselt selle töö ära teha vähemalt 2012. aastaks,“ oli Eelrand optimistlik. Tarbime soja kaudselt Valdav osa maailma sojast jõuab inimeste toidulauale aga pigem kaudselt – sojaubadest eemaldatakse rasvad, oad röstitakse ning saadud kõrge valgusisaldusega toit söödetakse erinevatele põllumajandusloomadele – näiteks kanadele, kalkunitele ja sigadele. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel toodeti maailmas 2008. aastal veidi üle 230 miljoni tonni sojaube. Maailma peamised sojatootjad on Ameerika Ühendriigid (32%), Brasiilia (28%), Argentiina (21%), Hiina (7%) ja India (4%). USA rahvuslik sojalabor väidab, et sojaube kasvatades suudetakse toota ühe hektari kohta kaks korda rohkem valku kui ükskõik millise teise aed- või teraviljaga, 5-10 korda rohkem, kui annaks samal alal piimakarja kasvatamine ja kuni 15 korda rohkem kui hektaril lihakarja kasvatades. Kuigi tegemist ei ole sõltumatu laboriga, ei pruugi väide tõest väga kaugel olla – näiteks ühe kilogrammi sealiha kasvatamiseks kulub 4-5 kilo sööta ja see tuleb ju ka kusagil kasvatada. Eelranna sõnul kasutataksegi 90% maailmas toodetud sojaubadest loomatoiduks. „Loomakasvatus koormab keskkonda mitu korda enam kui taimekasvatus. Seega – kui asendada loomne proteiin, mida inimesed vajavad, sojast saadavaga, peaks vähenema vajadus loomi kasvatada,“ ütles Eelrand.

Mida sojast veel tehakse?

Lisaks inimese toidule ja loomasöödale kasutatakse sojaube ka näiteks seepide, õlide, kosmeetikumide, vaikude, biolaguneva plastiku, tindi, rasvakriitide, lahustite ning riiete valmistamiseks. Viimase kümne aasta jooksul on sojaube kasutatud ka kääritusvahendina viinatööstuses. Ameerika Ühendriikides on sojauba aga peamine biodiisli allikas, andes 80% sealsest biodiisli toodangust. Viljakatel rohumaadel toidukõlbulike viljade kasvatamine biokütuse tootmiseks ei ole tegelikult keskkonna seisukohast just parim mõte – see tekitab „süsinikuvõlga“, kuna sellise kütuse olelustsükli jooksul eritub kümneid kordi rohkem kasvuhoonegaase kui see sama kütus suudab ära hoida fossiilsete kütuste asendamisega. Keskkonnaorganisatsioonid nagu Greenpeace ja WWF on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et üha laienev sojakasvatus on Brasiilias põhjustanud suures mahus Amazonase vihmametsade hävitamist ning ajendab seda tulevikus veelgi. Eelnevat arvestades tekib aga küsimus, kui mõistlik on autode ja loomade "laadimine" väärtusliku toiduainega olukorras, kus inimestel endilgi toiduga kitsas käes on. Artikkel ilmus portaalis Bioneer.ee, autor Martin Eek.