Miks on klorofüll meile kasulik?
Klorofüll tuleb kreeka keelsetest sõnades chloros e roheline ja phyllon e leht. Lisaks sellele, et klorofüll annab taimedele rohelise värvi, on tal mängida oluline roll taimede fotosünteesis, mis võimaldab neil valgusest energiat omastada ning salvestada. Mida rohelisem ja mida rohkem lehti, seda suurem on klorofülli sisaldus.
Dr Robert O Young nimetab klorofülli taimede vereks, kuna viimase molekulaarne struktuur ning keemiline koostis on sarnased inimese verele. Vere hemoglobiin koosneb süsinikust, vesinikust, hapnikust ja lämmastikust, mis on kogunenud ühe raua aatomi ümber. Klorofülli koostis on täpselt sama ainsa erinevusega keskse aatomi osas, see on nimelt magneesium. Klorofüll aitab vererakkudel hapnikku terves kehas transportida, samuti vähendab ta kantserogeenide sidumist maksa ja muude organite DNA külge.
Mõned klorofülli head omadused:
- antioksüdandi omadustega võitlemaks vabade radikaalidega;
- vabastab toksiinidest, mis on tulnud suitsetamise, reostuse ja toiduga;
- stimuleerib punavereliblede tootmist;
- aitab kaasa heale vereringele;
- anti-kantserogeensed omadused: aitab vältida teatud haigused (nt vähk);
- kiirendab haavade paranemist;
- aitab puhastada halba hingeõhku.
Hapniku muutumine süsinikdioksiidiks kehas leiab aset punavereliblede ringluses. Nad sisaldavad punast pigmenti
heme, mis on seotud proteiini
globin‘iga, et teha hemoglobiini. Protsess, mis on seotud punavereliblede elementide sünteesimise, lagundamise ja vahetamisega, on kompleksne ning tegelikkuses lõpuni mõistetamatu. Kuid osad lõigud selles protsessist, mis on seotud toitumisega, on selgelt piiritletud. Tervisliku vere hoidmiseks on vaja muuhulgas rauda, vaske, kaltsiumi ja vitamiine C, B12, K ja A-d, lisaks foolhapet ning püridoksiini.
Paljud nendest ainetest, mis ehitavad ning hoiavad veres vajalike elemente, on olemas klorofülli rikastes toitudes. Märkimisväärne seos eksisteerib loomade hingamise ning samavõrd kompleksse kuigi erineva protsessi fotosünteesi vahel taimedes. Mõlemad protsessid on omavahel seotud ning võrdselt vajalikud Maal elu ülevalpidamiseks. Loomade hapniku sissehingamine ning süsinukdioksiidi väljahingamine täiendab taimede süsinikdioksiidi sissehingamist ja hapniku väljahingamist. Seetõttu ei ole üllatav, et taimede “vere” koostisosad on mõnel juhul päris identsed inimverele.
Noor teravilja taim sõltub oma kasvus ning arengus enda rikkast klorofülli varust. Ta neelab ja sünteesib selleks vajalikke toitaineid – vitamiin K, C, foolhape, püridoksiin, raud, kaltsium ja valk. Need toitained on samuti vajalikud hemoglobiini tootmiseks. Mitte ainult välimus ja funktsioon ei ole klorofülli ja hemoglobiini ühisteks joonteks, vaid ka nende sünteesimisviis.
Mitmeid aastaid on üldsus ja mõned tervisespetsialistid väärtustanud roheliste juurviljade omadusi vere ehitamise protsessis. Seda arvamust toetas tõsiasi, et loomad, kes sõid ainult lehelisi rohelisi taimi, omasid küllaldast hemoglobiini taset oma punavereliblede rakkudes. Klorofülli rikkad toidud stimuleerivad punavereliblede tootmist ning teadlased on tõestanud, et see ei ole mitte tänu rauale või vasele rohelises toidus. Juba väike kogus klorofülli stimuleerib punaste vererakkude sünteesi luuüdis.
Kokkuvõtteks, on mitmeid põhjused, miks muru ja muid rohelisi taimi peetakse verd ehitavaks toiduks. Vitamiinid ja mineraalid neis mängivad olulist rolli tervisliku vere koostisosade sünteesis ning funktsioonides. Kõige põhjapanevam on siiski hemoglobiini ja klorofülli struktuuri sarnasus. Nende kahe bioloogiline suhe ei ole siiski veel lõpuni selge. On siiski tõestatud, et väikesed kogused klorofülli aitavad sünteesida nii
hemet kui
globiini.
